Teine päev mäel

28. jaanuar

Eelmisel õhtul sai kokku lepitud, et äratus on hiljemalt kell 8. Tegelikult ei olnud Guido sellest teadlik ja pani juba 7:21 Sasha plaadi üürgama! Jah, selle sama muusika, mille saatel 2010 aastal töllerdised (sh Heli, Guido, Kadri) kilomeeter eemal said ärgata! :)

Ilm on aknast välja vaadates suurepärane. Puder hinge alla, kaitsevahendid selga, Kadri teipisime ka ära, mis lõppkokkuvõttes sai täitsa hästi. 

Esimesele laskumisele minnes tundus, et rajad on väga lumised, kuid ju siis maja tagant läheb rada, mida ei hooldata. Guido pani ees ajama ja Mari tal järgi. Neid vist enam enne lõunat ei näe!

Pilt tulevasest päevakangelasest hommiku poole:

Keset päeva sai enamik pundist kokku Tindenheiseni lifti juures ja asutas sõidule, kui Marge järsku tundis rinna kohal pulseerimist - tegemist oli moblaga! Telefoni kõne oli hirmutav, Indrek oli kukkunud ja käele viga teinud. :( Vajati maja võtit, et võtta auto. Maja võti oli Marge käes ning autojuhiks pidi olema Aldar. Seega Marge oli kiirem kui tuul, ei tea, kas rada mööda läkski, kuid liftilt maha saades oli ta juba kadunud. 

Pilt liftist, mis meid koju viis:

Ülejäänud otsustasid oma tegemisi jätkata. Mari ja Guido läksid Kadri õhutusel raja kõrvale :) Elusalt ja kadudeta jõuti alla ning õhutatud otsustasid ka teisel nõlval puudrit proovida. Kadri ja Annika said nautida liftil Mari ja Guido lume kündmist. Ja paistis, et oli innustav ka Annikale, kes pärast järgmist liftisõitu raja kõrvale suundus ;)

Lõunale saabudes selgus, et Aldar oli Margel „p…e lohku tõmmanud“. Õnnetu Marge istus kodus ja kokkas, sellal kui Aldar lund kündis, mitte ei suundunud koju, et auto võtta ja Indrekuga arsti juurde kihutada. Igatahes Marge lubas mõelda, mis ta ette võtab, et karmavõlg tasutud saaks!

Lõunasöök söödud, siis otsustasime, et ootame ära millal Indrek ja Heli haiglast tagasi jõuavad. Meil tegelikult kodus oli teadmine, et Indrekul on rangluu läinud. Ootasime ja ootasime ning lõpuks kõlas kauaoodatud ukselingi hääl ja meie päevakangelane saabus oma saatjaskonnaga. Selgus, et Indrekul oli hoopis käsi katki. Igal juhul otsustasime, et Indrek saab meile süüa teha ning sauna sooja panna. Tööd ära jaotatud läksid kõik peale Indreku mäele tagasi!

Mari ja Guido panid jälle oma teed minekut. Annika ja Heli jõudsid mäele viimasena kuna Heli käis Indreku mäekaardi raha tagasi küsimas. Siin maal on võimalik mäepileti eest raha tagasi saada kui on arsti tõend. 1143 NOKi puhtana käteen :)

Edasi järgnes erinevatel mägedel sõitmine. Heli ja Kadri utsitasid Annika punasele mäele, et siis rajad 17 ja 18 läbi sõita. No ja sõit võis alata. Üleval oli tuul ülikõva, lift kõigutas sõidu ajal ning kohati lükkas tuul meid ühte külge. Igal juhul ei takistanud see laskumast ja kõik jäid terveks. Kui teist korda üles jõudsime, siis nähti Aldarit ukerdamas ning haarati ka tema punasele rajale kaasa. Kui alla jõudsime, siis uuesti üles minemist takistas lift, mis oli kinni pandud tuule tõttu ning siis lahkuti oma tuttavatele radadele. Varsti saime kõik kokku ning sõitsime kuni lõpuni kõik koos. Kuna Heli oli lõuna ajal puhanud nii 2 tunnikest, siis ta jäi Guidoga kahekesi mäele. Annika suutis viimasel laskumisel kukkuda nii, et hing kinni ning kui hingamine tagasi tuli, siis jõudis valu, mis põlves oli, ajju :D Igal juhul oli tänaseks sõidud sõidetud ning tagasi koju. Kodus oli saun juba valmis ning see oli niiiiiiiiiiiii hea :)

 

Ja saabunud ongi järjekordne õhtu. Mida teevad eestlased? Ammu enam ei jooda, ikka internet tapab pea! Või siis mängud mänguasjadega:

Õhtu edenedes siiski jõuti ka muude tegevusteni. Kadri, Marge, Guido ja Indrek otsustasid pokkeri kasuks. Pika mängu lõpuks selgus ka võitja – Indrek. 

Aldar ja naised otsustasid muu lauamängu kasuks, mille nimeks Katani asustajad.

Peale lauamänge oli aeg end magama sättida. Selle asemel kogunesid naised miskit salaplaani  Annika-Mari-Aldari tuppa pidama ja Aldarit tuppa ei lastud!

Meestel ei jäänud muud üle, kui elutoas peoga jätkata!

Aina hirmsamaks läks kui ka küünlajalad majapealt kokku otsiti. Ja siis esitas Kadri kummalise küsimusi „Kas mehi saab vägistada?“. Vaene Aldar, värises nagu haavaleht ja otsis alternatiivseid magamiskohti. Mehike lausa proovis laual unne suikuda, kuid edutult!

Ei tea kas mehepojad ikka täna silma ka kinni julgevad panna. Õnneks tundus naiste raev raugevat ja leebusid ning Aldaril lubati koikule ronida. Et siis homme näeme raisk!

Kõiki huvitab, mis juhtus Indrekuga? Nimetatud jutustus on Heli poolne, sest tema oli ainus, kes kõike kaine mõistusega suutis jälgida. Sinisel rajal nr 16, kui just hakkasid välja tulema pöörded esikandilt tagakandile jäi kukkudes parem käsi maa ja keha vahele. Indrek natuke pikutab ja mõtleb, pikutab ja katsub kätt, pikutab ja ütleb, et tuim on, pikutab ja võtab kinda käest, vaatab, et ranne on paistes, päris korralik muna on püsti! Õnneks oli skipatrol mootorsaaniga just läheduses, et mingeid poste kokku korjata. Tuli ja vaatas käe üle ning teatas, et sõidame alla suusakeskusesse. All pandi käsi jäise lahase sisse ning küsiti, kus te auto on? See peale Heli vastu, et kaugel.. aga me otsime juhi. Samas kutsuti ka takso, et sõita 3km kaugusele linna, kus arstikeskuses tehakse ka röntgeni, aga mitte operatsioone (võib juhtuda, et seda viimast on ka vaja). Ei tule taksot, ei vasta Aldar telefonile, ei tule taksot, ei vasta ka Aldar telefonile, tuleb takso paarkümmend minutit hiljem kui pidi. Aldarile teatasime, et söögu lõunasöök ära ja tulgu siis arsti juurde järele. Taksoga sõideti arstikeskusesse, haiglaks seda nimetada ei saa, ei ole piisavalt suur, haigla asub natuke veel kaugemal. Järjekorda praktiliselt ei olnud, üks haige enne Indrekut. Tehti röntgen ning nenditi, et küünarvarre luu on randme lähedalt katki, mitte ainult katki, vaid ka paigast ära. Luumurru kohta süstiti umbes 10 minutit valuvaigistit, mõju saabus umbes 15 minutiga. 

See peale pandi Indrek toolile (chinese torture chair, nii nimetasid seda kusjuures arstid ise) istuma, 3 sõrme traatide külge, raskus käe külge ning asuti pigistama ja venitama ja muljuma ja muud sarnast tegema, et paigast ära luu ots paika tagasi saaks. Pidevalt tuletati Indrekule meelde, et ta hingaks. Samas viidati plakatile, kus kahe kipsis randmega poiss istub peldiku potil ja palub emmet appi tagumikku pühkima (selliseid juhte pidi Hemsedalis olema 15 tk aastas).

Kips peale. Uus röntgen. Pilt on parem, luu on paika pandud. Loeti peale sõnad, et sõrmi tuleb liigutada, raskusi ei tohi kanda ning nädala pärast uuesti arsti juurde, et vaadata, kas luu on endiselt paigas või on nihkunud. Kui on nihkunud on vaja operatsiooni ning poldid sisse panna! Arstikeskusest antakse kõikvõimalikud paberid kaasa, soovitakse head teed ning jalutame linna poole, et siis Aldar meid kiriku juurest peale võtaks ja koju lõunat sööma viiks.